Loomariigist

Olen keskmisest suurem loomaarmastaja ja hoian antud valdkonna teemadel meedias aegajalt silma peal. Usun, et neid kahte uudist, mida kohe kirjeldan, ei suuda mu absurdsuse edetabeli esikohtadelt veel mitu dekaadi keegi kõigutada.

Sõidsime autoga ja mängis raadio. Pärast ükskõikseks jätvaid muusikapalu oli uudiste kord. Õhtune aeg, võeti kokku päeval toimunud olulised sündmused. Uudiste lugeja teatas, et kohalik politsei oli sunnitud x kandis, x maakonnas saatma välja abijõud vahistamaks meest, kes tormas oma põllule maandunud hundiseire helikopterile kirvega kallale. Kahjustusi oli saanud... . Mees oli pidanud helikopterit UFOks. Hundiseire helikopter? Kirvega klaasi pihta? Me, autos viibijad ei saanud... naeru pidama, ega aru, kas me olime just õigesti kuulnud.

Jah tõesti, hunt on siin võõrliik. Hoitakse populatsiooni väga range kontrolli all. Kõik olevat enamasti Rootsist sisse tulnud. Kuulsaimad hundid ja nende järglased on meedias isegi nime poolest tuntud.

Teine vapustav elamus jõudis teleka vahendusel. Õhtused uudised. Lääne kandis oli surev vaal rannale ujunud. Kaadrid veel hinge sees hoidvast hiigel hallist olevusest. Lasteaia grupp tunkedes pätakaid igast suunast patsutamas. Kisa ja säravad silmad läbisegi. Mustrilised kombed, naer ja hall surev kogu, kes ei mahtunud kaadrisse ära. Intervjuud kasvatajate ja mudilastega, kui vapustav nähtus selle kandi elanikke on õnnistanud.

Järmisel päeval vaatasime taas õhtuseid uudiseid. Vaal oli juba surnud. Uued grupid lapsi toigastega. Mõned ronisid, teised nokkisid hiigel silma, mis ei jõundud veel vapustusest enne viimset hingetõmmet sulguda. Kas sinna ta tuligi rahu otsima?

Vaatasin uudiseid ka kolmandal õhtul. Mitte vaala pärast. Seekord näidati, et vaala jaotamise ja veoga on juba kiire, sest kui ta paisub... . Aga lapsed olid ikka veel seal liugu laskmas ja patsutamas. Nahk ei olnud enam nii prink ja paljud kirtsutasid nina. Siis liikus kaamera mingi keha avause poole, kust kangutas end välja verest niiske ja punane täis õgind kass.

Ma enam ei mäleta, kas vaatasin uudiseid ka järgneval õhtul.

Udused näod

Igapäeva elus on taas palju Norra keelt. Aegajalt mõtlen sega keeles. Kummaline on see, et aju keeldub näiteks numbreid Norra keeles meelde jätmast. Iga kord kui kuskil selliseid andmeid nagu isikukood või mobiili number küsitakse, siis ma suudaks selle koheselt Eesti keeles edastada, aga Norra keeles tuleks see eraldi pähe õppida. Lugesin ka kunagi, miks see nii on. Et numbrite meelde jätmisega tegeleb üks aju osa ja keeltega teine ja kui neid korraga käivitada, siis tekib lühis.

Veelgi huvitavam on aga see, kuidas elukeskkonda vahetades nägude mälu muutub. Meil on ju tekkinud lapsepõlvest saadik ülevaade ja seosed inimestest kellega aegajalt kokku puutume. Ja teatud piirkondades on välja kujunenud märgatavad tunnusjooned. Kui me vahetame keskkonda. Näiteks kolime teise riiki, siis seal on need märgatavad tunnusjooned hoopis teised. Minu piinlikuimad momendid on just sellest valdkonnast, kus ma inimesi segi ajan. On väga palju uusi nägusi keda aju peab uues kohas meelde hakkama jätma. Ilma endale teadvustamata proovin alati mingite kohtade või sündmustega seoseid luua. Mis saab aga siis kui olud muutuvad?

Viimati lastevanemate koosolekul soovisin väga tervitada uusi vanemaid, kelle tütar oli just samasse klassi koos minu omaga tulnud. Olin senimaani puudunud vaid ühelt koosolekult ja võtnud osa kõikvõimalikest ühisüritustest. Enesehinnang laekõrgune sammusin tundmatute nägude juurde ja ulatasin oma tervituskäe. Pereisa võttis selle suure üllatusega vastu. Tema kõrval seisnud abikaasa oli samuti väga üllatunud näoga. Tervituse kõrvale tuletati mulle viisakalt meelde, et nende poeg käib selles klassis juba viis aastat!

Tutvusime just oma tänaval elava Leedu perekonnaga. Külastasime neid ja seejärel nemad meid. Enne kui tuppa astuti, tuletati mulle päris rangelt meelde, et ma võiksin väljaspool külaskäike ka ikka neid tervitada. Olin juba terve nädala sama bussiga sõitnud ja polnud isegi otsa vaadanud, kui mulle eemalt lehvitati.

Viimasel ajal olen tõsiselt kõiki inimesi kartma hakanud, et võibolla olen jälle kellesti mööda vaadanud.

Tagasi tööl

Olen nüüd juba neljandat nädalat tagasi oma põhitööl, kontoris, numbrite jadade vahel. Aga väga põnev on. Plaanisin hakata iga kahe nädala tagant krokiisid käia joonistmas ja eelmisel korral olin nii väsinud, et ei suutnud kuidagi kohale minna.

Aga vahepeal käisime tütrega Londonis. 2 päeva. Kolasime niisama ringi ja sõitsime bussidega. Sinna läheks isegi tagasi. Pilte saab vaatada mu Flickri lehelt .

Pilt pole muidugi tööl tehtud. Leidsime London City kandis pargis huvitava peegeldava skulpuuri. Minu käes on kaamera.

https://www.flickr.com/photos/45619283@N02/albums/72157674716685696

Hobi

On üks loominguline tegevus, millest ma pausi pole võtnud. Pärast lõpetamist tundsin, et on vaja aeg maha võtta ja kunsti juurde naasta siis kui isu tekib. Aga mu mees oli just ostnud uue kaamera. Ma ei suutnud kuidagi oma käsi sellest eemale hoida. Ja kaamerat põnevatest eluetappidest kõrvale jätta. Sellest ajast on mul palju isiklikku elu kajastatud Flickri albumites . Just reisid ja puhkused koos perega.
Nüüd aastaid hiljem on paljud tuttavad palunud mind erinevaid üritusi jäädvustama. Mõni nädal tagasi käisin just piilumas, kuidas noored valmistuvad tsirkuse trenni esinemiseks Fredrikstadi kultuurimajas Blå Grottes.

Mulle lihtsalt meeldib otsida kaameraga sihtmärke ja sündmustest sel vormil osa saada. Ja nüüd olen hakanud tundma, et peaks ka paar abivahendit juurde muretsema. Soovilisti on ilmunud makro objektiiv, statiiv, jms. Oli ka pikk periood, kus ma ei töödelnud pilte. Sest mul polnud töötlusprogrammi. Mul pole seda isegi praegu, rääkimata läpakast. Nett on suur ja lai, saab palju asju ilma midagi omamata. Nüüd proovin sealt abi saada ja nii muretult aega edasi libistada. 

Elamused

Olen teadmata perioodiks oma laste külge aheldatud ja mõtlesin panna kirja need hetked ja elamused, mida oma 30 eluaasta jooksul kõrgeimalt hindan. Järjekord on suvaline.

Meditatsioon - olen kogenud kehast väljumist mitmel korral, kõige võimsaimad kehast väljumised jäid kümne aasta tagusesse perioodi kui käisin retriidil. Hiljem olen unes rännanud.
Laste saamine - rasedusest sünnituseni
Epcotis kuumaõhupalli imiteeriv atraksjoon - Floridas asuv teemapark pakkus 5D reisi Ameerika Läänerannikult Idarannikule.
Orgasmid
Laste kasvatamine - vastutus, suunamine, armastuse ja hoole jagamine.
Loomeprotsess - ideest teostuseni
Paanika ja eriti stressirohke situatsiooni kontrolli all hoidmine - mitte et ma selliseid olukordi fännaks, aga neist üle olemine on kogemust väärt. 
Armastuse teadvustamine
Naerukrambid vanuses 25+ - nooremana võib neid liiga tihti ette tulla.
Saatusliku hetke tajumine - Veel võimsam on see kogemus kui tunned juhuslikult, et lähenemas on saatuslik hetk, kuid ei suuda seda millegagi seostada. Näiteks hetk enne kui oma meest kohtasin esimest korda elus teises riigis lennujaamas.
Eriliste kohtade külastamine - nii looduse kui ka arhitektuuriliselt tavatud kohad. Näit. muinasmets Norras, Oriente Station Lissabonis, Louisiana sood, Oak Alley Istandus Louisianas jne. siia alla paneks ka näitused voi meeldejäävaimad installatsioonid.
Reisimine - kogu protsess

Selfie: Ekstaatiline moment

Sest käisin just seal!!! (Oriente Station)

Aasta oli siis 2014

Jätan endale veel ruumi listi enne 31 aasta täitumist täiendada.

Kui palju saan kunstiga tegeleda

Eelmise aasta aprillis olin sunnitud tervislikel põhjustel koju jääma. Mõned nädalad hiljem proovisin töötada kodus nii kaua kui see võimalik oli. Mu töö ülesanneteks lühidalt oli impordi organiseerimine Norra ja hulgimüük diileritele. Juuni alguses läksin üle rasedusrahale. Kogu selle raseduse jooksul sain mõned tunnid nädalas oma kunsti asjadega tegeleda. Hetkel kestab emapuhkus. Pärast lapse sündi olen saanud alles umbes kuu aega tagasi taas mõne tunni nädalas vahel joonistada, vahel skeletti teha. Sügisel plaanin oma palgatööle naasta, kuid ennem tahaks jõuda mõned planeeritud projektid valmis.

Vahepeal olen avastanud huvitavaid äppe, mille kasutamist surnud ajal õppida saab. Näit photoshop, kollaaz, duolingo, genius skan jne. Suuremaid pilte töötlen Picture Monkeys kui kellegi läpakale küüned taha ajan. Ideid on ja varsti hakkab ka seda siit bloggist näha saama.

Skelett

Olen tasapisi oma anatoomiliste nunnude juurde tagasi jõudnud. Kuigi selle kassi valmistamine algas ca 3 aastat tagasi, hakkan sellega vaatamata kõigile takistustele vaikselt finishisse jõudma. Tahtsin teha täiesti uue ja tehniliselt keerukama töö kui eelmised kaks kassi. See on nõudnud oma aja. Mul on juba mõnda aega ka endal kass. Tänu sellele on proportsioone lihtsam kohandada.

Endiselt on mu parimaks abiliseks google. Tehniline keerukus väljendub peamiselt detalides. Tillukesed luud on täpsemad ja peenemad, sarnanevad rohkem tegelikkusele. Küüsi saab painutada. Need on peenikse traadiga toestatud, mis on omakorda põhjalikult peidetud. 

Lapsega tsirkuse laagris Skurupis

Tütar käib tsirkuse trennis ja kevadel saime võimaluse end suveks laagrisse kirja panna. Kuna ta oli kõige väiksemate vanusegrupis, siis oli loomulik, et keegi vanematest peab esimesel aastal kaasas olema. Sain ka kreatiivset puhkust/tegevust. Laager asus Rootsis Skurupis. Alustasime sõitu kodunt 4.aug kl 7.00. buss viis meid rongijaama. Edasi sõitsime kolme erineva rongiga. Pool tundi tuli veel viimasest jaamast kohvreid lohistada. Kell 17.00 olime kohal.
Külasta mu fotoalbumit järgneval lingil
https://flic.kr/s/aHski1BKbL

Osavõtjaid oli Soomest, Rootsist ja Norrast. Pärast kahel päeval kestnud trenne ja workshoppe hakati esinemisteks valmistuma. Lisaks vabalavale sai esinemisi vaadata veel Skurupi Sparbank Arenal ning Malmös Karavanis.

Rohkem infot laagri ja idee kohta leiab siit http://www.simulcirkus.net/

Kehaline kontakt

See tuleb aegajalt jutuks kui keegi kipub kallistama. Eestis elades kallistasin ma vaid oma kõige lähimaid sõpru või pereliikmeid. Kättpidi tervitamine küll toimus, kuid vaid väheste tutvumiste puhul.
Alustades Norras keelekursusel käimist nägin, kuidas õpetajad aegajalt õpilasega juttu ajades hoidsid ühe käega kusagilt õla pealt või andsid oma kehapuutega märku, et näidata usaldust. See tundus alguses jube imelik. Eriti ebameeldv oli see mul tol ajal olnud 4 aastase lapse jaoks. Ta kartis iga kord, et keegi kavatseb talle haiget teha. Või tuleb liiga lähedale ja lapsel pole enam kontrolli oma ruumi üle.
  Perearsti juures käies on vist suht tavaline, et kättpidi alati tervitatakse. Justkui usalduse märgiks. Aga viibinud ka haiglas ja tervitanud kättpidi kogu personali, kes erinevatel ajahetkedel palatist läbi käisid ka kolme või viie kaupa, olen veendunud, et midagi ohtlikku selles kontaktis nüüd küll olla ei saa. Vastupidi, mul nende rollid ja nimed ju niikuinii meelde ei jää, aga suht kindel tunne on olles korra silmsidet ja puudet vahetanud.
 Rääkisin ka tuttava norrakaga antud teemal. Ta on selles kompavas kultuuris üles kasvanud ja ei arva sellest puudutamisest midagi. Tema arvamus oli seotud hügieeni küsimusega. Et kui palju vaesed haigla töötajad desifitseerivat vahendit endale selle eest kätele lasevad.
  Puutumisest saab aga esmakohtumisel päris palju aimu. Näit. kui tähelepanelikult sinusse järgneva vestluse ajal suhtutakse. Kas ja kui palju sind respekteeritakse. Ja see kehtib siin ikka suht igal alal ja kõikide sugude vahel. Olen hiljem märganud Eesti seltskondade vahel, et mehed küll omavahel tervitavad kuid naisena olen pidanud tihti sellest kõrvale jääma. Ja kui seltskonnas on veel mõni norrakas, siis sellel on antud situatsiooni peale silmad väga suureks läinud.
  Mul oli vahepeal üks äärmiselt sümpaatne ja traditsioonitruu kolleeg. Kui ma selgitasin, et eestlased võivad kallistustest tihti ehmatusega eemale hüpata, siis ta võttis endale eesmärgiks kõiki meie kollektiivi eestlaseid regulaarsetel kohtumistel eriti karuselt emmata. Eriti neid, kes enamasti suhtlusel väga karmi-madalat profiili hoidsid. Ma pole kindel, kuidas ja kas see edasisel suhtlemisel kuidagi kaasa aitas, aga umbes 5-10 minutit olid need kolleegid ikka natuke kohmetud.
 Sain ka ise korraliku kooli. Mind käidi kallistamas kindlasti iga reede tööpäeva lõpus ja muudel rasketel hetkedel kui stress üle pea hakkas kasvama. Aga sellest on päris palju abi olnud. Ma ei pelga neid tõsiseid ärikohtumisi. Üks korralik käepigistus või tugev embus enne probleemipuntra lahti sasimist vaid sulatab erinevate poolte võõraid pilke ja ebavlust.

Kuidas ma end eemal tunnen

Eestist nüüd juba üle 5 aasta eemal olles juhtub identiteediga väga palju kummalist. Juba kaks aastat eemal olnuna tundus, nagu ma oleks oma lähedastele seal juba surnud. Nagu käiks vaid unes külas ja ajaks tunnikese kohvikus juttu. Nädalase külastuse efekt.
Siin olles on muutunud kõik, mis seondub kodumaaga väga oluliseks. Kui juhuslikult Eesti keelt kuulen, otsin kohe silmadega kõnelejat ja üritan end häälekalt nähtavaks teha. Loomulikult pole vastureaktsioon alati kõige positiivsem. Kes ise kauem ära old, tunneb suuremat rõõmu. Kui oma hea tugigrupp teisi eestlasi olemas, saab regulaarselt tunded välja valada ja järgmise korrani elus püsida. Nii me oma alaealisi lapsi väntsutame lärmakatele pere läbudele. Lapsehoidjaid ja vanaemasid meil siin ju pole.
 Endiselt tulevad aegajalt mingisuguse lõhna või maitse isud, mida siit kuskilt poest või vanatädi käest ei jagata. Aga õnneks on ka siin palju huvitavat kraami, mida avastada.
Minu lemmikud:
Mullitee- see on mingi Hiina või kuskilt sealt kandist pärit noorte maitselohutus. Kahest, kolmest puuvilja mahlast segatakse miskit kokku ja sinna sisse saab valida kolme või kahe erineva puuvilja pärleid või kuubikuid. Pärlid on head, need oleks nagu miniatuursed vannikuulid. Lükkad keelega prõksti kuuli katki ja sees on mahl :). Mul lemmikud on kookose ja lintsi pärlid. Täna just avastasin tütrega, et siin kesklinnas saab neid pärleid ka frozen joghurtisse toppida.
Praetud banaan pruuni suhkru ja vanilje jäätisega- Seda õpetas isegi mu hiinlasest kursakaaslane kunagi valmistama. Aga siis polnud mul Eestis aega seda teha. Nüüd oli see meil mingi periood isegi iga õhtu laual. Magustoiduks.
Maidu lõuna- Mait on mu tubli eestlasest kolleeg, kes endale niikuinii alati midagi head valmistab ja et mina ja teine norrakast kolleeg näkileivade kätte ära ei nälgiks, teeb ta kohe suuremasse potti. Oad on mu lemmikud. Salatina, keedetuna, kuidas iganes, rääkimata ise tehtud borsi supist põdralihata.
Monika hõrgutised ja koogid- Monika on mu tugiisik. Kui me tema suuretoa laua taga ikka veel kella 00 ajal öösel istume ja laud pole ikka veel tühjaks saanud, siis mida sa hing veel ihkad.

Ok, tagasi identiteeti juurde. Kuigi olen segavereline, on Eestis üleskasvamine ja selles keskkonnas suurema osa oma elatud elust viibitud, vorminud mind ikka nii palju, et mingit norrastumist siin loota pole. Ja see on ka mu 9 aastase lapse peas, kuigi tema on siin juba kauem elanud kui Eestis. Ma ei kujutaks ettegi, et ma peaksin loobuma Eesti keeles igapäevasest suhtlusest. See, et ma paralleelselt Norra keelt ja aegajalt lonkavat Inglise keelt pursin, ainult rikastab argipäeva. Kuid kui ma ei saaks rääkida kodus oma perekonnaga emakeeles, oleks see psüühikale juba korraliku koduigatsuse tekitanud. Olen kuulnud juba kõrvalistelt isikutelt, et mul häälduses leidub väikseid norra võnkeid, kuid midagi piinlikku loota pole.
 Kuidas siis see eestlus ikkagi silma paistab. Olen ju ema poolt natuke slaavlane, kaukaaslane. Ema on ju ka minuga alati Eesti keeles rääkinud. Olen märganud, et suheldes mõnes teises keeles pole lihtsalt võimalik nii vabalt oma mõtteid väljendada. Norrakatega on siin küll üritatud koos asju korraldada, mõtteid, ideid ristata. Kuid see tunnetus, et kas ta ikka sai aru, mida ma tegelikut mõtlesin. Või, et minu taust +hetke elamus = sorry, kas teie jaoks see pole probleem? See läheb ikka otse mutta. Oma tugigrupp täis innovaatilisi kohanemis probleemidest muserdatud Tartust, Pärnu-Jaagupist, Tallinnast jne pärit saatusekaaslasi saavad sellest isegi ilma sõnadeta aru.
  Aga nüüd sellest kuidas ma end Eestis jälle tunnen. Neli aastat tagasi nutsin vanas kodus, et jälle tuleb siia tundmatusse Norra lennata. Nüüd on kahjuks 1 nädal juba minu jaoks paras katsumus seal üle elada. Mul on kõik vanavanemad veel elus ja ma tunnen alati soovi neid kõiki näha, samuti oma kalleimaid sõbrannasid tervitada. Kuid miski selles hallis pragunevas on selline, mis tekitab minus koduigatsuse. Ja see igatsus on just Norra kodu järele. Siin on pere kodu, isegi kui kõik liikmed on eestlased. Isegi kui ükski Norrakas siin tänaval mind ei tervita, ei tunne. Vaatavad kui Ida- Eurooplasi. Siin on pere see mis tekitab selle tunde, et siin on minu koht praegu. Norra ühiskond on perekesksuse musternäidis. Ma ei pea tundma, seda et mingi kutt koos tibiga minu poole silmi kõõritab. Jah, seda tehakse Eestis.  Ma võin käia mugavates riietes, ilma et keegi sellest mu majandulikku staatust pupillidega skänniks. Mu mees ei joo end täis rohkem kui 2 korda aastas. Palga erinevust ei hakka ma nimetamagi.

Aga sellel kõigel on oma hind. Tuleb olla valmis surema oma kalleimate jaoks ja matta maha eelmises ühiskonnas valitud rada.